Vastupidavus, tehnika, jõud. Laias laastus koosneb nendest kolmest asjast nii noorsportlase, minusuguse amatöörharrastaja kui tippsportlase treeningkava.
Vahe võib olla osakaaludes, ent suures plaanis treenivad sportlase läbi oma karjääri samu oskusi. Ja siis jõuvad kuhugi – loodetavasti maksimeerides oma selle hetke potentsiaali.
Juhtimisse ja sellest rääkivasse teooriatesse-praktikatesse on palju asju imporditud just spordist. Ent kuidagi visalt on omaks võetud seda olemuselt üsnagi lihtsat arusaama – professionaalid lihvivad tegelikult läbi karjääri samu oskusi. Endiselt on üsna levinud arusaam, et esmatasandi juhi töö on sisult ja olemuselt hoopis midagi muud kui keskjuhi oma, rääkimata siis erinevusest tippjuhi tööga. “Nad on hoopis teistsugused,” räägivad Suured Juhid esmatasandijuhtide kohta, “neile peaks ikka keegi juhtimise ABC-d õpetama.” Ja esmatasandi juhid muigavad: “No tundub, et nemad seal tegelevad sootuks raketiteadusega, neil pole vist enam midagi õppida!”
Juhid vajavad samu oskusi
Jack Zenger ja Joseph Folkman on omanimelise konsultatsioonifirma omanikud ja juhid ning paar aastat tagasi kogusid kokku üle 330 000 eri tasemetel töötava vastused küsimusele: millised oskused on kõige vajalikumad just tema tasemel töötamiseks. Valida anti 16 erineva juhtimiskompetentsi seast. Andmed koguti kokku ja siis võrreldi tulemusi erinevate juhtimistasemete vahel.
Tulemuseks saadi järeldus, et 6 pakutud 16st kompetentsist olid teistest sageduselt üle. Ning mis oluline – seda kõikidel juhtimistasanditel – alates esmataseme juhtidest kuni tippjuhtideni. Jah, mõnede tasemete puhul vahetusid kompetenside asukohad mõne koha võrra siia-sinna poole – näiteks kui esmatasandi juhtide jaoks oli number üks kompetents inspireerida ja motiveerida inimesi, siis keskjuhtide kaalukaim kompetents oli probleemide lahendamine. Ent, nagu öeldud, TOP 6 oskused olid kõikidel tasemetel samad. Seitsmendana lisandus tippjuhtidele strateegilise vaate omamine. Seega, kui käsitleda sportlase paralleeli, siis ka head juhid lihvivad sama moodi elu aeg samu oskusi.
Milliseid oskusi juhid kõige enam vajavad (kõikide juhtimistasemete peale kokku)
- Inspireerib ja motiveerib inimesi
- On aus ja siiras
- Lahendab probleeme ja analüüsib tegevust
- Keskendub tulemustele
- Kommunikeerib tõhusalt ja palju
- Teeb ja soodustab koostööd
Tabeli ja uuringu pealt tuletatud järeldus viib ka mõtteni – kui juhid põhimõtteliselt õpivad ja treenivad läbi elu samu oskusi, siis kas peaks olema oluline erinevus ka õppimise metoodikas. Selles, kuidas nad (samu) oskusi lihvivad. On ju tõepoolest üsna levinud arusaam, et esmatasandi juhtidele on pigem kõlbulik selline loengu tüüpi asi, kus on ette antud mudelid ja teooriad, nn juhtimise ABC. Ja tippjuhtidele sobib pigem selline coachingu tüüpi tükid, kus juhid mõtestavad oma kogemusi ja tegevust ning teevad siis selle pealt järeldusi ja otsuseid. Kui aus olla, siis see arusaam on minu jaoks alati veidi üllatav olnud. Millegipärast on tekkinud kellelgi kuskil tunne, et mida madalamal ametipositsioonil inimene on, seda vähem suudab ta oma tööd mõtestada ja töösse puutuvaid otsuseid teha? Ja vastupidi – annab jumal ameti, annab ka mõistuse?
Õppimine kui kogemuste mõtestamine
Coachingu loogika järgi tähendab õppimine läbi oma kogemuste uute teadmiste ja oskuste loomist ning arendamist. See on päris erinev õppimisest kui teadmiste üle kandmise arusaamast ehk klassikalisest koolitusest, kus üks tark tuleb räägib kuidas maailmas asjad käivad. Ehk antud kontekstis nn juhtimise ABC (misasi see üldse on?) ja teooriad teleporteeritakse inimeste pähe ja ongi juht valmis. Ja ometi teavad inimeste koolitamise ja arendamisega tegelejad, et seda tüüpi klassikaliste koolituste mõju millegi ära õppimisele on marginaalne – vaid 10-15%. Ise tegemine ja selle tegevuse mõtestamine, tagasiside jne on need asjad, mis teevad ära tuntavalt suurema osa õppimise tööst.
Intelligentsuse seos edukusega
Äkki on sellise hierarhilise mõtteviisi – et tippjuhid on õppimise mõttes kuidagi võimekamad ja suudavad, erinevalt esmatasandi juhtidest, oma tööd mõtestada ja otsuseid teha – taga arusaam, et nad (ikka need hierarhias allpool olevad inimesed) pole, vabandust, piisavalt intelligentsed. Võib-olla. Ja võib-olla mitte. Uuringute järgi pole tavapärasel intelligentsusel ja inimese edukusel, mistahes mõõdupuu järgi, olulist seost. Ka intelligentsi mõttes puhta totu võib olla päris edukas – näiteid on nii Eestist kui maailmast. Ning vastupidi – Mensa klubi liikmeks (üliintelligentsed, kuni 2% ühiskonnas) olemine ei tähenda automaatselt edukust.
Tippjuhid sörgivad EQ sabas
Aga äkki siis on see seotud uskumusega, et nende – ikka needsamad väiksemad mutrikesed – emotsionaalne intelligentsus pole piisaval tasemel? Emotsionaalset intelligentsust, erinevalt tavapärasest IQst, peetakse üheks päris heaks markeriks, millega ennustada inimese edukust karjääriredelil. Ehk see, kas ja kuidas sa suudad oma tundeid kontrollida ja teiste tundeid mõista, on päris oluline oskus (muuseas, ka õpitav). Daniel Kahneman, psühholoog, nobelist, väidab, et inimestele üldiselt meeldib rohkem koostööd teha inimestega, kes neile meeldivad, seda isegi siis, kui viimased pole oma kompetensidelt ja oskustelt niiväga tipptasemel. Ent… uuringute järgi sõltub EQ ikkagi konkreetsest inimesest. Ja kui üldse on erinevus EQ osas vastavalt juhtimistasemetele, siis kõige nirumad EQ näitajad on… tippjuhtidel. Hmm.
Kuristik teadmiste ja praktika vahel
Seega, kõik juhid tegelevad peamiselt probleemide lahendamisega. Kõik juhid tegelevad tulemuste saavutamisega. Kõik tegelevad motiveerimise, inspireerimisega. Ja kõigi eesmärk peaks olema teha paremaid otsuseid – muuseas, just seda, võimekust kiiresti oma tegevusest õppida ja teha kiireid otsuseid peab konsultatsioonifirma McKinsey selleks salarelvaks, mis võib muuta organisatisooni tavapärasest erakordseks. Ent ühtele pakutakse võimalust teha seda moel: kogemus, reflektsioon, analüüs ja järeldus, tegutsemine. Teistele aga: teoreetilised teadmised ja lootus, et midagi nendest haakub igapäevase praktikaga. Ja et ehk suudavad inimesed kuidagi ületada kuristiku, mis on nende kogemuse, praktilise meele ja teoreetiliste teadmiste vahel. Inimesed on võimekad, kahtlemata. Ent see kuristik võib vahest liiga suureks osutuda.
