“Me peame panema ta aru saama, et …” raksatab juht käega lauale. Järgneb jutt sellest, kuidas vaja on hakata muutma inimese hoiakuid, et siis muutuks ka tema käitumine.
Ja sagedamini kui tahaks, ollakse varsti sama lõhkise küna ees – isegi kui hoiakud on muutunud, ei kipu inimesed seepärast veel oma käitumist muutma. Ometi on see kõik ju nii “talupoja mõistusega” lahti seletatav: käitumine tuleneb hoiakutest. Seega muutust peaks alustama hoiakute muutumisega – kõik need teadlikustamised, enda sisse vaatamised ja muu taoline, mida koolitustel-coachingutel ka tehakse. Lootuses, et sellele järgneb muutus käitumises. Ent jällegi, sagedamini kui me tahame tunnistada – ei järgne. Pigem taandub see teemakasti “hea teada” – olen nüüd endast teadlikum.
Tuntuim eksperiment
Inimeste hoiakud vs käitumine muutuses on igavana teema ja selle kohta on tehtud päris hea hulk eksperimente. Üks tuntumaid neist tehti 1965. aastal USAs ühes ülikoolis. Teetanus ehk kramptõbi on kole haigus ning ehkki tänapäeval oleme me kõik selle vastu vaktsineeritud, oli siis teetanuse vastu vaktsineerimine veel uus asi. Ning eksperimendi tegijad otsustasid seda ära kasutada, et näha, mis viiks inimesed tõenäolisemalt konkreetsetele tegudele ehk vaktsineerima.
Üliõpilased jagati kahte gruppi ning neile anti kätte lehekesed, kus oli kirjeldatud teetanuse haigust. Mõistagi koos soovitusega kiiresti minna vaktsineerima. Kahe grupi vaheline erinevus seisnes kirjelduste koleduses – esimese grupi lehekestel olid õõva tekitavad pildid koos karmi tekstiga jubedustest, mida teetanus võib inimesega teha (ja see on tõepoolest jube). Ja teisel lehekesel pilte polnud ja ka tekst oli mahedam. Siis mõõdeti gruppides hoiakuid ning vahe oli väga märgatav – esimese grupi inimesed oli palju enam veendunud, et vaktsineerimine on hea mõte. Ent siis mõõdeti ka seda, palju reaalselt läks vaktsineerima. Ning tulemuseks nähti, et… gruppides vahet polnud. Mõlemast grupist läks umbes 3% inimesi vaktsineerima. Seega, muutunud hoiak ei tähendanud veel kaugeltki seda, et inimesed hakkaksid ka teistmoodi käituma.
Triki tegi ära käitumisjuhise loomine
Siis tegid eksperimendi tegijad veel järelkatse. Lehekestele lisati kaart, kus saab vaktineerimist teha ning kellaajad, mis ajal inimesi oodatakse. Lisaks palusid lehekeste jagajad inimestel välja mõelda, millal ja kuidas nad saaksid vaktsineerima minna. Ning vaktsineerima läks ligi kümme korda enam inimesi – 28%. Kusjuures polnud vahet, kas tegu oli piltidega või piltideta lehekesega. Seega, n.ö triki tegi ära konkreetne plaan ja endale käitumisjuhise loomine, mitte suur muutus hoiakutes.
Muuseas, tõsi, päris ilma hoiakutega tegelemiseta ka ei saa. See on seotud eelkõige käitumise tähenduslikkusega – keegi meist ei taha olla masin ja teha asju lihtsalt seepärast, et teha. Mingi mõte peab sel asjal ikka olema. Ent iva on selles, et sageli tundub hoiakute tähtsus käitumisele suunajatena olevat ületähtsustatud. Me mõtleme, teadvustame, analüüsime. Tunnistagem, see on ka omamoodi mõnus ja ohutu. Ent sageli tegudeni ei jõua. Sest see on sageli ohtlik ja ebamugav.
Muutustele kaasamises on võtmesõnad lihtsus ja konkreetsus
Mis selle teadmisega siis peale hakata? Ehk seda, et muutuste juhtimise korral võib-olla tasub vahest veidi vähem auru panna selgitamisele, teadvustamisele, analüüsimisele, idee müügile ning veidi rohkem sellele, kuidas ja mida inimesed nüüd tegema kavatsevad hakata. Konkreetselt. Ehk keerulise hoiakute muutmise tee asemel pöörata tähelepanu sellele, kuidas teha muutus inimeste jaoks võimalikult lihtsaks, väikeseks tükiks ja konkreetseks käitumisejuhiseks. Oluline on seejuures, et kavatsus ja plaan ja käitumine oleks niipalju kui võimalik inimese enda valik. Siis on ka pühendumus kõrgem.
Ning kui muutus on töös, kui inimesed juba teevad asju oma plaanide järgi, küll need hoiakud ka käitumisele järgi tulevad…
