Kui palju kordi oled kohanud juhust, kus olete meeskonnas justkui midagi kokku leppinud, kõik noogutavad… Ja nädala pärast selgub, et ikka vist kõik ei leppinud kokku.
On omamoodi kummaline, kuidas inimeste käitumine grupis, meeskonnas erineb üsna palju sellest, mida ta arvab või otsustab teha siis, kui ta on üksi. Kogen seda päevast päeva meeskonna coachinguid tehes või ka kuulates, mida inimesed räägivad. Ent mis on siis see, millega iga inimene, kes mingi suurema või väiksema pundi inimestega tahab tööd teha – arvamusi kuulda ja jagada, ühisele otsusele või kokkuleppele jõuda – peaks arvestama. Ehk mis mõjutab ja kuhu suunas inimesi käituma siis, kui nad on grupis.
Alustuseks rusikareegel, mida ilmselt on kogenud enamik neist, kel on vaja olnud organisatsioonis mingit suuremat muutust vedada. 10% tuleb kohe kaasa, 20% on ja jäävad vastu ja ülejäänusid on võimalik mõjutada, ühes või teises suunas, olenevalt tingimustest. Küsimus on vaid see, kuidas ära tunda, kes on kes, juba muutuse algfaasis, mitte tagantjärele tarkusena. Ning mida ette võtta nendega, kes on ja jäävad vastu.
Grupp on reeglina inertne ja konservatiivne. Oluliselt intertsem, kui võtaks grupi liikmed üksikuna ette, küsiks nende arvamust ja piltlikult öeldes liidaks need kokku. Olen ise kohanud (ja ma usun, et paljud meis ton seda kohanud) inimesi, kes enne olulist koosolekut eravestluses on n.ö sinu parteis, ent koosolekul toimub otsekui silmamoondus ning ta osutub sinu kõige tulihingelisemaks vastaseks. Miks?
Põhjus on asjaolus, et me grupi liikmetena ei tea reeglina täpselt, mida ja miks teine grupi liige asja kohta arvab. Ning seega teeme otsuse selle põhjal, mida me ARVAME, et teised, enamik, arvavad. Ja nii jõutakse grupis sagedasti arusaamisele, et nii nagu enne oli, oli ikka hästi (sest me arvame, et nii arvab suur enamik).
Omaette vindi keerab grupis käitumisele peale ka see, kui sinu arvamus on avalik. Tahe kuuluda, olla n.ö karjas on sedavõrd tugev, et see mõjutab tublisti seda, mida me avalikult grupis välja ütleme. Kui palju see arvamust mõjutab? On erinevaid uuringuid, mis ütlevad, et umbes viiendik kuni 40% inimestest arvaksid tegelikult n.ö grupi keskmisest teisiti, kui neilt eraldi arvamust küsitaks. Koos lubadusega, et vastus ei tule avalikuks. Niisiis, see on see hulk inimestest, kes on avalikult grupis olles kokkuleppega nõus, ent kes kuskil sisemuses on läinud vastuollu oma tegelike soovide ja arvamustega.
Teiste liikmete ja avalikustamise surve võib olla ka sedavõrd tugev, et inimesed hakkavad eksima asjades, milles nad on head ja peaksid vaid usaldama enda kogemust ja teadmisi. Ühe tuntuima sellealase eksperimendi tegi eelmise sajandi 50ndatel psühholoog Solomon Asch. Ta andis inimestele kätte üsna lihtsad testid ja palus neil need ära vastata. Kui inimesed vastasid neid üksi, ilma teiste abita, siis nad eksisid üliharva. Kui aga neile anti “abimaterjaliks” kätte ka see, mida teised on vastanud, hüppas eksimuste protsent 20-40% vahele. Kolm-neljandikku inimestest läks 12 küsimusest koosneva testi puhul vähemalt korra grupiarvamusega kaasa, mitte usaldades enda teadmist ja kogemust. Kusjuures huvitav on asjaolu, et inimesed ei teadnud ega tundnud teisi hinnangute andjaid, seega polnud neil ka vaja karta otsest halvakspanu vms.
Kokkuvõttes on sellelaadseid katseid tehtud üle saja, erinevates riikides ja kultuurides. Ning tulemused on üsna sarnased: 20-40% valikutest tehakse grupi mõjul.
Niisiis, umbes kolmandik või veidi enam inimesi ei pruugi grupis otsustamise ja arutelude korral grupi arvamusega tegelikult päri olla. Kuidas teha nii, et ka nemad oleks paadis, et laual oleks need arvamused ja ideed, mida inimesed päriselt mõtlevad, tahavad ja arvavad? Metoodikaid on mitmesuguseid, olenevalt eesmärgist ja grupist. Siinkohal vaid ehk mõned märksõnad:
* anonüümsus – aitab mõnikord lihtsamini arvamusi välja öelda
* ideede ja arvamuste eraldi genereerimine, st teha enne kambas arutamist eraldi ring, kus liikmed saavad eraldi panustada (PS Ajurünnak EI OLE parim viis ideede genereerimiseks, just eespool nimetatud põhjustel)
* usaldusliku õhkkonna loomine – lihtne öelda, keerulisem teha. See algab juba tükk aega enne seda, kui grupp on kokku kutsutud.
* eri arvamuste tunnustamine, nende (vahel ka kunstlik) otsimine
* informatsioon avalikkus – kui inimene teab, mida teised päriselt teavad-arvavad (ja nad ei arva sugugi kõik samamoodi)
Igaljuhul võib grupp teha väga tarku otsuseid. Ent samas on ka lollusel võime massides võimenduda. Seega eri arvamuste olemasolu mitte ainult ei rikasta gruppi, vaid nii tekib kokkuvõttes tõenäoliselt ka parem tulemus. Kasvõi nii, et suuremad lollused on ära hoitud 🙂
