Mitmesuguseid ja sageli põnevaid psühholoogia valdkonna uuringuid ning eksperimente kirjeldava veebisaidi PsyBlog autor Jeremy Dean kirjutas ja avaldas e-raamatu, kus ta võttis kokku kümned uuringud, mis on tehtud inimese loovusest. Siin on siis lühiülevaade sellest, mida need uuringud ütlesid:
1. Teadmised võivad olla eelis, ent samas ka takistus loovusele. On olemas terve rida eksperimente, mis näitavad, et sageli on mitte-asjatundjad, -teadjad edukamad, kui eksperdid-teadjad. Dean toob näiteks male, kus suurmeistrid tegelevad palju aega seisude meeldejätmisega, et saada konkurentsieelist. Ja samas, kui paigutati malendit juhuslikult mööda lauda laiali, tegid asjaarmastajad suurmeistritele pähe… Eksperdid on suurepäraselt loovad siis, kui tegemist on minevikust juba tuntud olukorraga. Kui sul on haamer käes, siis kõik tundub naelana… ehk suur on risk langeda lahenduste osas rutiini, mis aga sageli ei lahenda probleemi parimal moel. Mõistagi ei saa samas olla loov mingis valdkonna päris ilma teadmisteta – Einstein poleks saanud luua oma relatiivsusteooriat ilma teadmisteta matemaatikast-füüsikast.
2. Loovus eeldab raame. Ehkki sageli alustatakse nn ajurünnakut sõnadega „piiriks on taevas“ (filosoof Kierkegaard olevat seda nimetanud „võimalustesse uppumiseks“) , siis tegelikult näitavad eksperimendid, et mingite raamide ette andmine suurendab loovust. Kui otsustad hakata kirjanikuks, avad esimese valge lehe ja … no ei tule mitte midagi. Kui aga sead endale raame – see võiks olla kriminaalromaan, tegevus keskajas, Tallinnas… hakkab tulema… kas pole? Muuseas, psühholoogid on leidnud, et kõige suuremad loovuse loojad on probleemi vaatlemised hoopis „teisest maailmast“ – küsimused, mis algavad sõnadega „mis oleks, kui..“. Ja veel üks asi – lahendus tuleb parem, kui enne antakse aega probleemiga veidi tuttavaks saada ning ei tormata kohe lahendusi otsima.
3. Loovus eeldab õigeid tundeid. Mõistagi on loovus seotud positiivsete tunnetega, kui mõtted on lahti ja avatud. Küll aga väidavad psühholoogid, et inimesed on väga loovad ka siis, kui nad on vihased, kardavad midagi-kedagi, sõnaga – on negatiivselt meelestatud. Oluline loovuse puhul on see, et hoiak oleks aktiivne, esmärgiga seotud, mitte passiivne, lihtsalt olelev. Mõnusas pärastlõunases päikeselaigus toitu seedides, nagu ka depressioonis vaeveldes pole mõtet loovusega tegeleda… Ja kui positiivsed tundeid on hea kasutada siis, kui on vaja leida värskeid ideid, uusi lahendusvõimalusi, siis seda negatiivsete tunnete poolt on hea kasutada siis, kui on vaja loovalt see idee maandada konkreetsetesse tegevustesse. Sest negatiivsed tunded aitavad paremini aru saada, kas ja kuidas seda asja päriselt ära teha…
4. Loovus otsib eri meetodeid. Loovuse puhul on hea kasutada mitmesuguseid kaasa aitavaid meetodeid. Näiteks omavahel esmapilgul justkui vastuolus olevate eelduste loomine – vaip, mis samal ajal ka lendaks – ning nende hilisem ühendamine. Ja siis analoogiate kasutamine, kusjuures loovamaid lahendusi tekitas see, kui analoogiaid oli kirjeldatud pigem üldiselt, kui spetsiifiliselt. Hobuse kirjeldus „loomana“ tekitas rohkem loovaid assotsiatsioone probleemiga kui kirjeldus „nelja jalaga taimetoiduline“. Seega, kaasa aitab probleemi kirjeldamine läbi analoogia üldisel tasemel. Ja lihtne, ent tulemuslik viis on võtta probleemist välja detailid ja keskenduda üldise lahenduse leidmisele – lahendusi takistav kurat peidab end ikka detailides.
5. Abstraktne mõtlemine. Psühholoogid jagasid 60 inimest kolme gruppi. Esimesel kästi mõelda armastusele (kas on veel abstraktsemat teemat?), teisele seksile (konkreetne tegevus) ja kolmandal ei palutud eraldi millelegi mõelda (nn kontrollgrupp). Ja seejärel anti kolmele grupile lahendada kahte tüüpi ülesandeid: ühed, mis nõudsid loovaid lahendusi ning teised, mis nõudsid juba tehtud-proovitud lahenduste kasutamist ja analüütilist mõtlemist. Tulemus: eelnevalt abstraktsetele teemadele mõelnud grupp oli selgelt loovaim ning lahendas kõige paremini loovust nõudvad ülesanded, kusjuures kõige kehvemini tegid neid grupp, kes olid eelnevalt seksile mõelnud. Ent viimased olid omakorda parimad siis, kui vaja oli leida lahendusi probleemile, kus kasutada analüütilist mõtlemist ja juba kasutatud kogemusi. Ning nende ülesannete juures olid abstraktsed mõtlejad kõige kehvemad lahendajad. Muuseas, kõige lihtsam viis viia inimesi abstraktse mõtlemise juurde on rääkida tulevikust, mida kaugem, seda abstraktsem…
6. Uitav meel. Psühholoogid soovitavad end aeg-ajalt viia n.ö lapse mõtlemise juurde – mis oleks kui ma oleksin 7-aastane. Sest lastel puudub „mis siis juhtub“ seose loomise võime, mis on sageli ka loovuse takistus. Küll aga ei suuda lapsed ennast fokusseerida tekkinud idee teostamisse, mida aga suudavad teha täiskasvanud. Seega väidavad psühholoogid, et loovuse üheks aluseks on võime suunata oma meel avatud, mängulisse, lapse sarnasesse piirideta maailma ning teisalt tegeleda ideega analüütiliselt, seda vormides ja reaalsusega ühilduvaks tehes. Sellise paindliku meelega pole meist sugugi varustatud igaüks, ütlevad psühholoogid. Ja lohutavad, et nende kahe meeleseisundi vahel pendeldamisega on olnud raskusi ka paljudel suurkujudel, alates Darwinist kuni filosoof Schopenhauerini, kes vajasid erikohtlemist just analüütilise osa vormistamiseks.
Milliseid loovaid mõtteid tekkis?
